kammib (ära)

nägin unes, et mul oli rikas armuke, kes nägi välja nagu karl lagerfeld (võibolla oligi tema), kes ütles mulle, et kui sa tahad end erialaselt teostada, siis its okei, ma võin sind sponsoreerida. wishful dreaming. siiski mitte veel piisavalt küüniline - on arenguruumi.

pühadeaegne vaikselt sulav xanax põses on juhan maiste poeetilised kalambuurid kammkeraamikast.

4 päeva veel

tervitusi kõigile tarkadele inimestele, kes lükivad sundimatult mõtteid üksteise otsa, kuni neist saab hea ja suur uurimus. kui te, sellised inimesed, olete kusagil olemas, siis ma tervitan teid!
kirjutades oma magistritööd, oli mul vahepeal desktopil see pilt rosalind kraussist:



rosalind krauss on ameerika kunstiteadlane, muuhulgas ka ajakirja october üks asutajatest, mis eriti selle algusaegadel oli väga oluline ja kõrgetasemeline, kriitilise ja poliitilise suunitlusega kunstiajakiri. kui sotsiaalse kunstiteaduse loengus õppejõud meile, kunstiteaduse magistrantidele seda pilti näitas, käis auditooriumist läbi kahin. kuidas see on võimalik, et üks naine on nii tark ja nii ilus?? jah, katkestas lektor meie reaktsiooni nähes oma mõttekäigu, see on tõesti kaunis rosalind krauss, kirjutamas oma doktoritööd. vaadake, kuidas ta seal istub, koduses öösärgis, kondiste õlgadega, pilk nii rahulik ja tõsine, samas nii teraselt analüütiline, samas nii naiselikult tundlik! nagu oma õblukese kehaga kirjutaks seda tööd, mida kogu maailm hiljem tsiteerima hakkab. (sellist muljepuhangut õppejõud enam kuuldavale tuua ei söandanud, seda me kõik järgnenud pühalikus vaikuses mõtlesime. ma arvan. mina küll mõtlesin. ja ütlesin praegu, siin.)
muidugi ei tuleks ma sellise ülbuse pealegi, et end rosalind kraussiga võrrelda. või noh, just selle peale ma ju tulingi, ainult et sarnasusi on vähe. minu töö valmimine näeb välja nii:


seega koristasin õige pea rosalind kraussi pildi desktopilt.

ilu tumedam pool

selle sissekande inspiratsiooniks on kunstiteadlase peg zeglin brand`i tekst "beauty matters", mida ühe seminari raames lugema pidin. või tegelikult pigem teosed, millest see tekst räägib. sest need teosed meeldivad mulle.
tekst aitab määratleda, mis on "ilus" kaasaegses kunstis (ja miks?) - sest pärast seda, kui ilu maailmasõdade, kriitilise teooria jm asjaolude mõjul sotsiaalse kunsti eest pagendati, mõjub mona lisa naeratus ju üsna anakronistlikuna (mida on sel tänapäeval uut öelda?).
aga ilu on tagasi tulnud. see sõna öeldakse kaasaegsest kunstist rääkides jälle välja ja kunstiteadlased peavad mõtlema, kuidas oma kriitilise teooria sõnavara abil (või kiuste) ilust uuesti rääkima hakata.
(eestis see skeem päris nii ei kehti, sest eesti sai alles 17 aastat tagasi kaasaegse kunsti mänguväljale, või väljaku äärde suurte poiste/tüdrukute mängu pealt vaatama, ja seetõttu tuleb eesti kunst "uue ilu" üle mõteldes ära unustada, muidu ei saa üldse aru, arvan ma. tuleb hoopis manada silme ette duchamp`i pissuaar ja kõrvadesse th. adorno hüüatus "peale auschwitzi luulet kirjutada on barbaarne")

milline on uus "ilus"? esiteks, see on poliitiliselt korrektne. ilu, mis on alati taotlenud endale universaalsust, on läbi kunstiajaloo lähtunud kellegi (valge mehe) vaatepunktist, surunud seega peale ühte (seksuaalset) eelistust, milles "ilus" on sama mis "kohane", "sobilik". ilu, millest räägib kaasaegne kunst ja kunstiteadus, püüab seda viga parandada: eetilised kaalutlused on võtnud esteetiliste ees eesõiguse, "kontekstuaalne ilu" ei esinda enam vaid eurotsentristlikke kultuure ning looduse sulniduse üle otsustamisel on võrdne kaal ökoloogilistel ja eetilistel seisukohtadel (ma ei tea päris täpselt, mida see lause näiteks maastikumaali puhul tähendama peaks, aga you get the point: valge mees, ära lagasta). kõige enam puudutab "ilusa" ümberdefineerimine muidugi inimkeha: feministid vaatavad üle lääne iluetaloni - catwalkide staari ja kõrgkunsti lemmikmodelli, anorektilise heroin chic`i - (mitte)sobivuse iluetaloniks; gay-meeste kättemaks seisneb meeste püünele upitamises (meeldiks ka naistele!); mustanahalised löövad letti oma kaun(itar)id. seega "beauty is back - with a vengeance" (a. c. danto).

teiseks, monalisanaeratus on igavaks läinud. ja jääb nagu pisut pealispindseks - sajand kriitilist mõtet on teinud oma töö. pealegi ei aja tänapäeval monalisa enam kedagi kuumaks. kui kedagi ajab, siis mingil vindi peale keeranud moel. cindy sherman ütleb, seistes oma veriseid kehaosi kujutava töö ees, vastuseks küsimusele, miks ta tööd peavad olema nii grotesksed ja häirivad: "maailm on ilust nii sissevõetud, et mind hakkasid huvitama asjad, mida tavaliselt peetakse groteskseks või inetuks, hakkasin neid nägema kütkestava ja ilusana. mulle tundub igav taotleda tüüpilist ilu, kuna see on kõige lihtsam või kõige ilmsem viis maailma nägemiseks. teisele poole vaatamine pakub rohkem väljakutset ."
ilu mõiste on laienenud. ilu võib näha veidrates, troostitutes, grotesksetes kujutistes. kaasaegset vaatajat köitev ilu on ohtlik, transgressiivne, kontrollimatu.

pilte selle tõestuseks: kõik järgnevalt üles astuvad kunstnikud (ja peaaegu kõik tööd) on alguses nimetatud autori näited. alustavad mõned kunstimaailma pahad poisid, kes on võibolla kogu lamendi vallandumise süüdlasteks:

robert mapplethorpe`i ilusad mehekehad (valisin väheprovokatiivse foto, vaadake teisi ise)

andres serrano kuulus foto uriini uputatud krutsifiksist, millega kunstnik lähenes "ilu" küsimusele šokimeetodil (põhjustas skandaali, näitus suleti (1987))

damien hirst`i hai formaldehüüdivannis: "ilu kombinatsioon julmusega" (tõi hirstile momentaalselt au ja kuulsuse (1991))

ja nüüd mõned vihased tüdrukud, kellele ei meeldi, et heroin chic saab kogu gloori (ja kõige seksikamad narkosõltlastest muusikud):

cindy sherman imiteerib oma mustvalgetel filmistillidel, kuidas filmikeeles domineerib "mehe pilk"

janine antoni maalib lõuendeid ja seinu oma juustega (erinevalt yves klein`ist, kes maalis paljaste naistega - aga see on juba teine teema)

veidi lohutust

tüüpe raamatukogust:
1) muldvanamees, kes luubiga uurib vähemalt gutenbergi-aegset kolme-tellise-paksust tolmavat köidet, aegajalt selle sisse tukkuma jäädes, pea langeb pehme kolksatusega raamatusse, poole tunni möödudes tõuseb peake nõksatusega, luup toimetab jälle mööda ridu, kuni peake väsib jälle... info seguneb loovalt unenägudega lapsepõlvest.
2) muldvanamees, kel ees assortii pakse, mitte väga palju kaasaegsemaid raamatuid, ning malelaud, vanamees uurib raamatuid ja põrnitseb oma lahinguvälja, kord tunnis teeb käigu, siis mediteerib jälle. tunnid mööduvad. sõdurid ei väsi.
esmamainitu käib rahvusrampsis sagedasti, teist kohtasin täna, istusime peaaegu kõrvuti, mul oli kohe kindel õlatunne oma tööd teha.

armas, kuidas hajameelne aru loob reklaamist, sellest tänapäeval levinuimast kunstiliigist, loovaid tõlgendusi, arvasin mitu päeva, et uue bondi-filmi plakati tekst "veidi lohutust" tähendab, et ilusad inimesed pildil catwalki tegemas on billboardidele välja pandud linnakodanike lohutuseks, pimedast novembrist, või mitte-veel-kinno-jõudnud daniel craigist, või millestki kolmandast (eesti keele käänded on veel raskemad kui saksa keele omad, kes teab, kas käib siin seestütlev, mina mitte). hiljem selgus, et nagu alati, on reaalsus palju proosalisem ning "veidi lohutust" on hoopis uue bondi-filmi eestikeelne pealkiri.

sõin täna absinditarretist, mida väidetavalt oli tehtud 20 tundi. maitses nagu koka higi.

now that i don`t think of you

niisiis, keset rahulikku kulgemist kielis planeerus ootamatult reis läbi saksamaa ning läinud me olimegi, mina ja linda. nädal aega, algselt kolm sihtkohta (reisi jooksul nad paljunesid), 2500 km, 24h rongides.
frankfurt - et kindluse mõttes üle vaadata. ta oli mulle kõrva jäänud, ja kui kunagi saksamaale tagasi minna, on hea olla variantidega tutvunud. pealegi hängis frankfurdis neil päevil ilmar. münchen - et kontrollida üle baierimaa ja kuulata naljakat dialekti. dresden - et pääseda tapvalt pikast rongisõidust tagasi koju.


ärge unustage - meil tuli veeta kokku 24h rongides, pluss linnasisene transport. see tähendab pikki tunde sihtkohtadevahelises inkubaatoris, kuni sulle hakkab tunduma, et kogu ürituse eesmärk ongi istuda ja vahtida möödakihutavat maastikku ning tunda, kuidas su tasakaalupunkt, su kiil, see "kuulun siia" kompassiseier harutab end lõngakerana lahti ja kerib sasipuntrasse. avastasime lindaga reisi alguses, et tagasi koju, tagasi kieli jõudes on meil aega kolm päeva, ja siis tuleb sõit koju, või noh, sellesse teise, eelmisse koju. see avastus saabus kohale ootamatult ja lõi segadusse, mis saatis meid läbi saksamaa. hakkasime peas vaikselt formeerima plaane sügiseks. unenägude stsenaariumid kolisid tasapisi koju tagasi. mõtteline kohver peas pakkis end kihthaaval. see oli naljakas segadus - nagu keegi oleks äkitselt maapinna alt tõmmanud. sind tänaval võõra nimega hõiganud. nagu kõik kolm palli langeks žongleerides järsku üheaegselt.
teate seda tunnet - ärgata võõras kohas ja esimese paari kummastava hetke jooksul mitte teada, kus sa oled. jack kerouaci "on the road" peategelane ärkab peale tripi läbi ameerika ega tea esimese paari hetke jooksul, KES TA ON. see hetk sealt raamatust kõrvetas end mu mällu (sõitsin rongiga mööda rootsi läänerannikut göteborgist alla malmö poole). ma arvan, et see tunne meenutab natuke vabalangemist: õud-cool, aga kui ei teaks - et kohe puudutavad jalad maad, asetud paigale, kõik tuleb meelde - , tunneks surmahirmu.
ma ei saa siiamaani õieti aru, kas mu jalad on maad puudutanud. püüan end järgmisest nädalast kindlasse rutiini suruda, et see merehaigus üle läheks.

frankfurt am main


on yuppie`de ja libude linn. arvake, kummal pool me end kodusemana tundsime.
saksamaa finantspealinnana võõrustab frankfurt pilvelõhkujate punti, mida "mainhattaniks" kutsutakse - "main" on jõgi, mis nende vahelt läbi jookseb. pilvelõhkujatest saab suurlinnaliku vaate ühelt sillalt. aga kui linnas ringi jõlkuda, tunduvad nad olevat täiesti suvaliselt siia-sinna "normaalsete" majade vahele harali pillutatud ning siduva niidistiku nimel näevad vaeva vaid portfellidega dändid ja kontsadel beibed, kes nende vahel ringi tuiskavad. pole linn, kus turistid end lõputult pildistades välja elada saaksid. ega linn, mida kuidagi võluvaks nimetada saaks. ega ole tänavatel tunda avangardi biiti - või ei käinud me õigetel pidudel. pisut leidub seal kuuldavasti siiski huvitavat kunsti, aga ma ei julgenud lindat veel näitustega hirmutada.


püüavad pilvelõhkuja katusel udust päikeseloojangut.
nagu öeldud, tundsime end libude juures kodusemalt ning suurema osa ajast veetsimegi kohalikul kuulsal sekstänaval kaiserstrassel, kus asus ka meie hostel, õunasiidrit juues. polnud viga. mu lemmikvaatamisväärsus tänaval ja linnas oli kebabiputka, kus töötas kaks paari vendasid, kokku neli ilusat türgi meest. kebabid olid ka maitsvad.


frankfurdis elasin läbi ümbersünni. sellise ootamatult täiusliku hetke, mille peale sured ära ja ärkad järgmisel uue inimesena üles, ilma et keegi teine tähele paneks.
istusime oma hostelis hommikusöögilaua taga - mina, linda ja ilmar. hostel oli umbes sada või pisut enam aastat tagasi ehitatud, omal ajal uhke maja. kaiserstrasse poole avanevast aknast mu vastas tulvas ruumi ühtlast mahedat helget hommikuvalgust. aken oli arusaamatul põhjusel poolenisti mingi ilge puitvõrega kinni löödud. vaikisime. rüüpasin mururohelisest ikea tassist lonksu keskpärast piimakohvi. järsku küllastasid ruumi "massive attack`i" helivõnked.


kui lähete, siis frankfurt-hostel.com on raudselt linna ägedaim hostel.

järgmises osas: kuidas kõik baierlased ei ole nii igavalt korralikud kui räägitakse, miks ei maksa kunagi salzburgi minna ning miks dresden on teine berliin.

mis on kodu kus on kodu

kieli vaatamisväärsusi: surnud jalgratas

kieli vaatamisväärsusi: surnud arvut

kieli jõuda oli nagu koju jõuda. nagu reisilt tullakse - paned ukse selja taga kinni, istud voodile ja mõtled: oehh. kodus. inimesed teevad eksameid ja erasmuslased ei tea kas nutta või naerda, sest lõpp on lähedal ja kojuminek ukse ees, rõõm ja kurbus käivad korraga ja kordamööda. und die liebe ist anstrengend.
mul on eestis maailma kõige paremad sõbrad ja maailma kõige kiftim kodu. ja eesti keel on maailma kõige ilusam.
kes augusti keskel minu ja lindaga lõuna-saksamaale tahab, andku märku.

sain "viie"

nii ägeda hinde sain eile, et ei jää muud üle, kui kelkida. 1,0. uhh. kui minimaalne. ma ei ole tegelikult täpselt aru saanudki, mitme palli süsteemiga nad siin opereerivad. oma esseede all olen seni eri variatsioonides üks-komasid kohanud. võibolla erasmustele halvemaid ei juleta panna. saavad veel kultuurišoki.
homme lähen sinna cooli linna, nii et kui must järgmiseks nädalaks midagi kuulda ei ole, teadke, et squattisin mittes korteri ja hakkasin tänavamuusikuks või muud säärast. böö-höö-höö!

minu võitlus

täna on see märkimisväärne päev, kui avasin oma magistritöö faili.
kohustuste edasilükkamine ja töötegemise vältimiseks ettekäänete otsimine tuleb mul muidu väga hästi välja, aga kolmapäeval küsis anneke mult loengus, kuidas mul lõputööga läheb. vahel aitab väga vähesest ja tähtsusetust, et käima saada.
kuna vajaminevast kirjandusest siin just liiga palju kätte saada ei ole, tuleb mõtelda, millest alustada. mu lõputöö räägib muidu 90ndate eesti kunstist, aga mingis identiteediloome võtmes, nii et abiks tulevad nii feministid oma soouuringutega kui rahvusliku identiteedi asjad. feministide-riiul on neil ka üsna korralik, aga ma kujutan ette, et riiul "nationalismus / patriotismus / ideologie" punnitab raamatuid üle ääre, sest kel peaks selles valdkonnas paremaid isiklikke kogemusi olema kui saksamaal, või siis, kes oleks endale tehtud sigaduste pärast rohkem tuhka pähe raputanud kui saksamaa. nii et alustagem sealt.
viimastel päevadel linnapildis küll erilist süümepiina liigse natsionalismi pärast ei paista, sest kõik autod ja majad ja värgid on saksa lippe täis. põevad vist, et horvaatia käest nii haledalt kotti said.

arenenud inimene

0 on täiuslik number, minimalism on parim kunstivool, tarbimisvastasus on haip. areng on liikumine lihtsuse poole. täna, 26-aastaselt ja peaaegu kahekuuselt, olen astunud oma arengus veel ühe sammu edasi. olen loobunud ripsmetušist ja rinnahoidjast.

what`s
next
?