
tüüpe raamatukogust:
1) muldvanamees, kes luubiga uurib vähemalt gutenbergi-aegset kolme-tellise-paksust tolmavat köidet, aegajalt selle sisse tukkuma jäädes, pea langeb pehme kolksatusega raamatusse, poole tunni möödudes tõuseb peake nõksatusega, luup toimetab jälle mööda ridu, kuni peake väsib jälle... info seguneb loovalt unenägudega lapsepõlvest.
2) muldvanamees, kel ees assortii pakse, mitte väga palju kaasaegsemaid raamatuid, ning malelaud, vanamees uurib raamatuid ja põrnitseb oma lahinguvälja, kord tunnis teeb käigu, siis mediteerib jälle. tunnid mööduvad. sõdurid ei väsi.
esmamainitu käib rahvusrampsis sagedasti, teist kohtasin täna, istusime peaaegu kõrvuti, mul oli kohe kindel õlatunne oma tööd teha.
armas, kuidas hajameelne aru loob reklaamist, sellest tänapäeval levinuimast kunstiliigist, loovaid tõlgendusi, arvasin mitu päeva, et uue bondi-filmi plakati tekst "veidi lohutust" tähendab, et ilusad inimesed pildil catwalki tegemas on billboardidele välja pandud linnakodanike lohutuseks, pimedast novembrist, või mitte-veel-kinno-jõudnud daniel craigist, või millestki kolmandast (eesti keele käänded on veel raskemad kui saksa keele omad, kes teab, kas käib siin seestütlev, mina mitte). hiljem selgus, et nagu alati, on reaalsus palju proosalisem ning "veidi lohutust" on hoopis uue bondi-filmi eestikeelne pealkiri.
sõin täna absinditarretist, mida väidetavalt oli tehtud 20 tundi. maitses nagu koka higi.

