mu unenäod jõudsid just uuele kontseptuaalsele tasemele.
eile öösel nägin unes, et sõber (eestist) oli saatnud mulle kirja akuutse tööalase murega. tegevus toimus g-mailis ja kirjakast moodustas kogu kaadri, sellest väljapoole ei jäänud midagi, st tippivaid käsi klaviatuuril vms - ei. kõik toimus g-maili maailma piirides.
nojaa, hakkasin sõbrale vastust kirjutama, ja kes g-maili kasutab, teab, et kirjad jooksevad seal üksteise järel jorus, ja sõber muudkui kirjutas edasi, g-mail värskendas ennast vaikse klõpsuga ja kirjajorusse ilmus ikka uusi kirju, mis mu vastamist pikendas, sest sõber leidis et lisaks töömuredele on ju igasugu isiklikke küsimusi, mis vajavad koheselt arutamist.
mu vastuse kirjutamine meenutas juba natuke öösel unes jooksmist - pusid ja pingutad, aga öeldud midagi ei saa, kirja valmis ei saa, kuni see muutus väsitavaks ja ma ärkasin.
läksin vetsu ja mõtlesin, et vau. et mu unerežissöör sellele mõelnud oli, et suur osa meie suhtlusest tänapäeval on vahendatud, mis omakorda paneb suhtlusele omad piirid, ja leidis kauni kujundi sellele viitamiseks. olin rabatud.
mõnede sõprade ja mõnede kolleegidega eestist suheldes olen viimasel ajal avastanud, kui väsitav on kõike, mida öelda tahad, SISSE TRÜKKIDA, kui frustreeriv võib vahel olla, et sa ei saa haarata telefoni. nii on vahel juhtunud, et probleem muutub nii akuutseks, et tuleb ikkagi telefon haarata, ja siis teevad akumuleerunud ütlematajätmised seda, et tõstetakse häält (tavaliselt mina :)) ja räägitakse krediit lõhki (jälle mina).
(post sponsored by: skype)
