4 päeva veel

tervitusi kõigile tarkadele inimestele, kes lükivad sundimatult mõtteid üksteise otsa, kuni neist saab hea ja suur uurimus. kui te, sellised inimesed, olete kusagil olemas, siis ma tervitan teid!
kirjutades oma magistritööd, oli mul vahepeal desktopil see pilt rosalind kraussist:



rosalind krauss on ameerika kunstiteadlane, muuhulgas ka ajakirja october üks asutajatest, mis eriti selle algusaegadel oli väga oluline ja kõrgetasemeline, kriitilise ja poliitilise suunitlusega kunstiajakiri. kui sotsiaalse kunstiteaduse loengus õppejõud meile, kunstiteaduse magistrantidele seda pilti näitas, käis auditooriumist läbi kahin. kuidas see on võimalik, et üks naine on nii tark ja nii ilus?? jah, katkestas lektor meie reaktsiooni nähes oma mõttekäigu, see on tõesti kaunis rosalind krauss, kirjutamas oma doktoritööd. vaadake, kuidas ta seal istub, koduses öösärgis, kondiste õlgadega, pilk nii rahulik ja tõsine, samas nii teraselt analüütiline, samas nii naiselikult tundlik! nagu oma õblukese kehaga kirjutaks seda tööd, mida kogu maailm hiljem tsiteerima hakkab. (sellist muljepuhangut õppejõud enam kuuldavale tuua ei söandanud, seda me kõik järgnenud pühalikus vaikuses mõtlesime. ma arvan. mina küll mõtlesin. ja ütlesin praegu, siin.)
muidugi ei tuleks ma sellise ülbuse pealegi, et end rosalind kraussiga võrrelda. või noh, just selle peale ma ju tulingi, ainult et sarnasusi on vähe. minu töö valmimine näeb välja nii:


seega koristasin õige pea rosalind kraussi pildi desktopilt.

ilu tumedam pool

selle sissekande inspiratsiooniks on kunstiteadlase peg zeglin brand`i tekst "beauty matters", mida ühe seminari raames lugema pidin. või tegelikult pigem teosed, millest see tekst räägib. sest need teosed meeldivad mulle.
tekst aitab määratleda, mis on "ilus" kaasaegses kunstis (ja miks?) - sest pärast seda, kui ilu maailmasõdade, kriitilise teooria jm asjaolude mõjul sotsiaalse kunsti eest pagendati, mõjub mona lisa naeratus ju üsna anakronistlikuna (mida on sel tänapäeval uut öelda?).
aga ilu on tagasi tulnud. see sõna öeldakse kaasaegsest kunstist rääkides jälle välja ja kunstiteadlased peavad mõtlema, kuidas oma kriitilise teooria sõnavara abil (või kiuste) ilust uuesti rääkima hakata.
(eestis see skeem päris nii ei kehti, sest eesti sai alles 17 aastat tagasi kaasaegse kunsti mänguväljale, või väljaku äärde suurte poiste/tüdrukute mängu pealt vaatama, ja seetõttu tuleb eesti kunst "uue ilu" üle mõteldes ära unustada, muidu ei saa üldse aru, arvan ma. tuleb hoopis manada silme ette duchamp`i pissuaar ja kõrvadesse th. adorno hüüatus "peale auschwitzi luulet kirjutada on barbaarne")

milline on uus "ilus"? esiteks, see on poliitiliselt korrektne. ilu, mis on alati taotlenud endale universaalsust, on läbi kunstiajaloo lähtunud kellegi (valge mehe) vaatepunktist, surunud seega peale ühte (seksuaalset) eelistust, milles "ilus" on sama mis "kohane", "sobilik". ilu, millest räägib kaasaegne kunst ja kunstiteadus, püüab seda viga parandada: eetilised kaalutlused on võtnud esteetiliste ees eesõiguse, "kontekstuaalne ilu" ei esinda enam vaid eurotsentristlikke kultuure ning looduse sulniduse üle otsustamisel on võrdne kaal ökoloogilistel ja eetilistel seisukohtadel (ma ei tea päris täpselt, mida see lause näiteks maastikumaali puhul tähendama peaks, aga you get the point: valge mees, ära lagasta). kõige enam puudutab "ilusa" ümberdefineerimine muidugi inimkeha: feministid vaatavad üle lääne iluetaloni - catwalkide staari ja kõrgkunsti lemmikmodelli, anorektilise heroin chic`i - (mitte)sobivuse iluetaloniks; gay-meeste kättemaks seisneb meeste püünele upitamises (meeldiks ka naistele!); mustanahalised löövad letti oma kaun(itar)id. seega "beauty is back - with a vengeance" (a. c. danto).

teiseks, monalisanaeratus on igavaks läinud. ja jääb nagu pisut pealispindseks - sajand kriitilist mõtet on teinud oma töö. pealegi ei aja tänapäeval monalisa enam kedagi kuumaks. kui kedagi ajab, siis mingil vindi peale keeranud moel. cindy sherman ütleb, seistes oma veriseid kehaosi kujutava töö ees, vastuseks küsimusele, miks ta tööd peavad olema nii grotesksed ja häirivad: "maailm on ilust nii sissevõetud, et mind hakkasid huvitama asjad, mida tavaliselt peetakse groteskseks või inetuks, hakkasin neid nägema kütkestava ja ilusana. mulle tundub igav taotleda tüüpilist ilu, kuna see on kõige lihtsam või kõige ilmsem viis maailma nägemiseks. teisele poole vaatamine pakub rohkem väljakutset ."
ilu mõiste on laienenud. ilu võib näha veidrates, troostitutes, grotesksetes kujutistes. kaasaegset vaatajat köitev ilu on ohtlik, transgressiivne, kontrollimatu.

pilte selle tõestuseks: kõik järgnevalt üles astuvad kunstnikud (ja peaaegu kõik tööd) on alguses nimetatud autori näited. alustavad mõned kunstimaailma pahad poisid, kes on võibolla kogu lamendi vallandumise süüdlasteks:

robert mapplethorpe`i ilusad mehekehad (valisin väheprovokatiivse foto, vaadake teisi ise)

andres serrano kuulus foto uriini uputatud krutsifiksist, millega kunstnik lähenes "ilu" küsimusele šokimeetodil (põhjustas skandaali, näitus suleti (1987))

damien hirst`i hai formaldehüüdivannis: "ilu kombinatsioon julmusega" (tõi hirstile momentaalselt au ja kuulsuse (1991))

ja nüüd mõned vihased tüdrukud, kellele ei meeldi, et heroin chic saab kogu gloori (ja kõige seksikamad narkosõltlastest muusikud):

cindy sherman imiteerib oma mustvalgetel filmistillidel, kuidas filmikeeles domineerib "mehe pilk"

janine antoni maalib lõuendeid ja seinu oma juustega (erinevalt yves klein`ist, kes maalis paljaste naistega - aga see on juba teine teema)